TERETULEMAST KENNELISSE HERAMII
Minu nimi on Lily Mals ja ma olen kennel Heramii omanik.
Koerad on minu elus olnud alates ajast, kui oli alles väike tüdruk. Meie pere esimene koer oli saksa lambakoer Hera. Ta oli läbinud kuulekuse ja tema kutsikaid kasutati piirivalves. Ma ei mäleta väga palju oma ajast temaga, kuid nagu mulle räägitud on, oli ta minule ja mu õele nagu lapsehoidja - kui meie olime kadunud ja ka Herat ei suudetud kuskilt leida, siis meie vanemad ei muretsenud. Väidetavalt olin ma kunagi ka koos Heraga lumes magamast leitud :)
1991 aasta tuli meie majja esimene kaukaasia lambakoer Ewerlu Ramii. Ta oli nagu pisik lumepallike - üleni valge ja puha. Temast kasvas suurepärane valvekoer. Sellel ajal polnud midagi erakordset, et koera peeti ketis ja nii oli ka tema ketikoer, kuna ta ei sallinud võõraid ja meie majal ei olnud ikka veel aeda. Tema agressiivsus oli suuresti tingitud asjaolust, et ajal kui ta oli veel tilluke kutsikas, oli ta väga uudishimulik, kuid kohalikud inimesed lõbustasid end sellega, et meelitasid ta enda juurde ning hirmutasid teda.... See lõppes, kui tast oli kasvanud suur tüdruk. Mina ise ja mu isa saime samuti tema käest pureda, kuid seda vaid oma vea tõttu - mina kummardasin tema kohale ja silitasin ta nina, kui ta magas, ning mu isa kandis võõrale inimesele kuulunud riideid ega hõiganud Ramiid, kui läks tema keti piirkonda. Samal ajal kui Ramii, oli meil ka Von Wulf - imeilus arlekiin Saksa Dogi. Tema elas majas ja ta oli väga suur. Ma mäletan, et ta saba oli kui piits :D Ta oli tõeliselt erakordne, kuid me kaotasime ta mao keeru tõttu... Ma usun, et tema järglasi võib olla Soomes.
Peale seda oli meil vaid Ramii. Tal olid mõned pesakonnas ja pesakonnast "R" jätsime ka ühe kutsika omale. Ma arvan, et Ramii lahkus meie juurest, kui ta oli 8 aastane... Rhonda (sündinud 25.04.1999), tema tütar, võttis tema valvuri kohustused üle.
Rhonda oli väga armas koer, ta käis alati koos meiega (st koos minu ja mu õega), isegi siis kui me käisime kulu põletamas - ta peaaegu oleks oma saba karvadest ilmajäänud :D Temal oli vaid üks pesakond - 25.05.2004 pesakond "C". Me kaotasime ta 20.11.2006 selgroo vigastuse tõttu, mille ta sai, kui üritas üle ronida oma 2-meetrisest aiast.
Peale seda ei käinud ma kuigi tihti oma pere maamajas, sest meie pere ei ole lähedane ja Rhonda oli minule külastamise põhjuseks.
Kuid päev või paar peale Rhonda matmist tõi mu ema majja uue kutsika - Barromal She-Ar Antoinette. Samuti kaukaasia lambakoer, kuid teises sugupuust, kui meie varasemad vastava tõu esindajad. Ma armastan teda ja ta on hea valvekoer ning ta on väga suur emane - 80 kg. Näitustel näitab teda peamiselt mu ema, kuid oma vanuse tõttu (praegu 7 aastane) on ta natuke ettearvamatu, kui kohtunik teda puutuma peab. Seega näitamisel tuleb teada, mida teha ja kuidas reageerida - nt oma viimasel näitusel ta just seetõttu diskvalifitseeriti.
AGA see oli vaid sissejuhatus minu ellu koertega.
Minu esimene koer tuli meie majja augustis 2009.a. Teda pakuti mu emale, kuid mina ostsin ta ära - Erots Tsagun tuli meile Lätist. Ta oli väikene jääkaru - üleni valge ja kohev. Samal ajal oli ka Tallinnas pesakond ühel Rhonda järglasel - Carmal. Ma palusin oma emal omanikule helistada ja uurida, kas neil on halli emast müügiks - neil oli. Nagu ma ütlesin, me ei saa emaga kuigi hästi läbi ja mingil hetkel oli ta Carma omanikule helistanud, et kutsikast loobuda. Mulle teatas ta vaid loobumisest... seega pidin ise kontaktid otsima ja helistama. Minu kõne ajaks oli alles vaid üks emane kutsikas ja ükskõik, mis värvi - ma tahtsin teda - ma sain endale Lucky Devil Aziza. Ametlikult on ta hall valgega, kuid tegelikult on ta nagu saksa lambakoer natukese valgega rinnakul ja käppadel - soobel. Seega oli mul kaks kutsikat - isane ja emane - mõlemad kaua oodatud - üks valge (me otsisime valget kaukat peaaegu 10 aastat) ja teine meie oma vanast liinist.
Möödus vaid aasta, kui mu emale pakuti Lätist ka teist valget kutsikat - emast, 4 kuust - väidetavalt ei saavat ta läbi teiste koertega. Ma võib-olla olin värvist pimestatud ja ei mõelnud kaua, kui sõitsime juba talle Lätti järgi - Lana Zilva oli imearmas. Ametlikult on ta valge tuhmkollasega (beežiga), nii et tal on natuke punakat karva kõrvade ja saba otsas.
Ja just nii ja selle pärast on mul kennel Heramii (kenneli nimi pärineb meie pere kahe esimese koera - saksa lambakoera Hera ja kaukaasia lambakoera Ramii nimest = Her(ar)amii).
Alguses me, Nele ja mina ei teadnud koerte näitustest suurt midagi. Kõik ülal nimetatud koerad olid tol ajal registreeritud mu enam nimele ja tema ei lubanud meil koeri ka näidata isegi siis, kui ta ise pidi käima ringis erinevate koertega. Kuid paratamatult lõpuks ei ole võimalik olla ringis korraga erinevate koertega, ja tal oli vaja, et meie ühte või teist näitaks. Kuna mina olin see, kes oli tegelikult koerad ostnud, sai otsustatud, et me saame ise nende näitamisega hakkama ja hakkasime Erost, Azizat ja Lunat näitama. Mõne aja möödudes kaotas mu ema huvi näituste vastu ja me ei kutsunud teda enam kaasa. Me alustasime näitustega Eestis, ning siis olid mõned näitused ka Lätis ja Leedus. Aastatid me kaugemale ei läinudki. Kuid 2013 aastal otsustasime Erosega minna Maailma Võitja näitusele Ungaris ning alates sellest oleme me reisinud mööda Euroopat ja Venemaad, et käia erinevatel koerte näitustel.
Koerad on minu elus olnud alates ajast, kui oli alles väike tüdruk. Meie pere esimene koer oli saksa lambakoer Hera. Ta oli läbinud kuulekuse ja tema kutsikaid kasutati piirivalves. Ma ei mäleta väga palju oma ajast temaga, kuid nagu mulle räägitud on, oli ta minule ja mu õele nagu lapsehoidja - kui meie olime kadunud ja ka Herat ei suudetud kuskilt leida, siis meie vanemad ei muretsenud. Väidetavalt olin ma kunagi ka koos Heraga lumes magamast leitud :)
1991 aasta tuli meie majja esimene kaukaasia lambakoer Ewerlu Ramii. Ta oli nagu pisik lumepallike - üleni valge ja puha. Temast kasvas suurepärane valvekoer. Sellel ajal polnud midagi erakordset, et koera peeti ketis ja nii oli ka tema ketikoer, kuna ta ei sallinud võõraid ja meie majal ei olnud ikka veel aeda. Tema agressiivsus oli suuresti tingitud asjaolust, et ajal kui ta oli veel tilluke kutsikas, oli ta väga uudishimulik, kuid kohalikud inimesed lõbustasid end sellega, et meelitasid ta enda juurde ning hirmutasid teda.... See lõppes, kui tast oli kasvanud suur tüdruk. Mina ise ja mu isa saime samuti tema käest pureda, kuid seda vaid oma vea tõttu - mina kummardasin tema kohale ja silitasin ta nina, kui ta magas, ning mu isa kandis võõrale inimesele kuulunud riideid ega hõiganud Ramiid, kui läks tema keti piirkonda. Samal ajal kui Ramii, oli meil ka Von Wulf - imeilus arlekiin Saksa Dogi. Tema elas majas ja ta oli väga suur. Ma mäletan, et ta saba oli kui piits :D Ta oli tõeliselt erakordne, kuid me kaotasime ta mao keeru tõttu... Ma usun, et tema järglasi võib olla Soomes.
Peale seda oli meil vaid Ramii. Tal olid mõned pesakonnas ja pesakonnast "R" jätsime ka ühe kutsika omale. Ma arvan, et Ramii lahkus meie juurest, kui ta oli 8 aastane... Rhonda (sündinud 25.04.1999), tema tütar, võttis tema valvuri kohustused üle.
Rhonda oli väga armas koer, ta käis alati koos meiega (st koos minu ja mu õega), isegi siis kui me käisime kulu põletamas - ta peaaegu oleks oma saba karvadest ilmajäänud :D Temal oli vaid üks pesakond - 25.05.2004 pesakond "C". Me kaotasime ta 20.11.2006 selgroo vigastuse tõttu, mille ta sai, kui üritas üle ronida oma 2-meetrisest aiast.
Peale seda ei käinud ma kuigi tihti oma pere maamajas, sest meie pere ei ole lähedane ja Rhonda oli minule külastamise põhjuseks.
Kuid päev või paar peale Rhonda matmist tõi mu ema majja uue kutsika - Barromal She-Ar Antoinette. Samuti kaukaasia lambakoer, kuid teises sugupuust, kui meie varasemad vastava tõu esindajad. Ma armastan teda ja ta on hea valvekoer ning ta on väga suur emane - 80 kg. Näitustel näitab teda peamiselt mu ema, kuid oma vanuse tõttu (praegu 7 aastane) on ta natuke ettearvamatu, kui kohtunik teda puutuma peab. Seega näitamisel tuleb teada, mida teha ja kuidas reageerida - nt oma viimasel näitusel ta just seetõttu diskvalifitseeriti.
AGA see oli vaid sissejuhatus minu ellu koertega.
Minu esimene koer tuli meie majja augustis 2009.a. Teda pakuti mu emale, kuid mina ostsin ta ära - Erots Tsagun tuli meile Lätist. Ta oli väikene jääkaru - üleni valge ja kohev. Samal ajal oli ka Tallinnas pesakond ühel Rhonda järglasel - Carmal. Ma palusin oma emal omanikule helistada ja uurida, kas neil on halli emast müügiks - neil oli. Nagu ma ütlesin, me ei saa emaga kuigi hästi läbi ja mingil hetkel oli ta Carma omanikule helistanud, et kutsikast loobuda. Mulle teatas ta vaid loobumisest... seega pidin ise kontaktid otsima ja helistama. Minu kõne ajaks oli alles vaid üks emane kutsikas ja ükskõik, mis värvi - ma tahtsin teda - ma sain endale Lucky Devil Aziza. Ametlikult on ta hall valgega, kuid tegelikult on ta nagu saksa lambakoer natukese valgega rinnakul ja käppadel - soobel. Seega oli mul kaks kutsikat - isane ja emane - mõlemad kaua oodatud - üks valge (me otsisime valget kaukat peaaegu 10 aastat) ja teine meie oma vanast liinist.
Möödus vaid aasta, kui mu emale pakuti Lätist ka teist valget kutsikat - emast, 4 kuust - väidetavalt ei saavat ta läbi teiste koertega. Ma võib-olla olin värvist pimestatud ja ei mõelnud kaua, kui sõitsime juba talle Lätti järgi - Lana Zilva oli imearmas. Ametlikult on ta valge tuhmkollasega (beežiga), nii et tal on natuke punakat karva kõrvade ja saba otsas.
Ja just nii ja selle pärast on mul kennel Heramii (kenneli nimi pärineb meie pere kahe esimese koera - saksa lambakoera Hera ja kaukaasia lambakoera Ramii nimest = Her(ar)amii).
Alguses me, Nele ja mina ei teadnud koerte näitustest suurt midagi. Kõik ülal nimetatud koerad olid tol ajal registreeritud mu enam nimele ja tema ei lubanud meil koeri ka näidata isegi siis, kui ta ise pidi käima ringis erinevate koertega. Kuid paratamatult lõpuks ei ole võimalik olla ringis korraga erinevate koertega, ja tal oli vaja, et meie ühte või teist näitaks. Kuna mina olin see, kes oli tegelikult koerad ostnud, sai otsustatud, et me saame ise nende näitamisega hakkama ja hakkasime Erost, Azizat ja Lunat näitama. Mõne aja möödudes kaotas mu ema huvi näituste vastu ja me ei kutsunud teda enam kaasa. Me alustasime näitustega Eestis, ning siis olid mõned näitused ka Lätis ja Leedus. Aastatid me kaugemale ei läinudki. Kuid 2013 aastal otsustasime Erosega minna Maailma Võitja näitusele Ungaris ning alates sellest oleme me reisinud mööda Euroopat ja Venemaad, et käia erinevatel koerte näitustel.